Jõulud Diakooniamajas

Tänavu sügisel on palju olnud juttu meie koguduse Diakooniamajas asuva lasteturvakodu käekäigust. Paljud koguduseliikmed on lahkelt annetanud selle olulise töövaldkonna heaks ning oma hea osa on abi vajavate laste toetuseks andnud ka sõpruskogudused Tuusulast, Lempääläst ja Bramschest. Taolisest ilusast hoolekandetööst koguduses on aga põhjust meil kõigil rohkem informatsiooni omada, et tunda oma kodukogudusse kuulumise kaudu sidet abiga, mida kristliku armastuse käegakatsutavaks tegemine pakub hätta sattunud lastele.

Küsitles Külli Salumäe, vastas Mari Sild, OÜ Arama hambaravikabineti med õde, EELK Viljandi Pauluse koguduse Diakooniamaja juhataja

Ehk oleks paras aeg meenutada, kuidas siin lasteturvakodu kunagi tegema hakati ja kuidas sai Diakooniamaja üldse alguse?

Diakooniarühm moodustati 1991, kui meie seltskond kokku sai. Hakkasime tööle vanade inimestega.
Kõigepealt hakkasime Vaksali 10 asuvas majas piiblitunde pidama ja siis eakate koguduseliikmetele sünnipäevi pühitsema. See kujunes populaarseks. Töö eakatega on senini säilinud: saadame neile sünni-päevakaarte. Koos käime korra kvartalis. Kes on käima hakanud, on meile väga tänulikud selle eest.
Kui tagastati kirikule vana köstrimaja, sündis mõte, et sinna võiks tekitada midagi kasulikku. Ei teagi, kas see oli õpetaja ettepanek sotsiaalameti juhatajale või vastupidi. Ühistööna see lasteturvakodu tekkis. Viljandi linnal oli turvakodu enne olemas erakliinikus, aga need tingimused ei vastanud ootustele – ühine koridor patsi-entidega, kes käisid arsti juures. Praegune asupaik on ideaalne – eraldatud suurtest teedest, rahulik ümbrus ja omaette maja.
Te olete naistega tõepoolest väga usinasti ka maja ümbruse korda teinud – ükskõik, millal sealt läbi jalutada, kui vähegi midagi õitseda saab, siis seal ka õitseb. Arvan, et lastel, kes sinna satuvad, on väljas koht, kus mängida kartmata. Kuidas see kõik ikkagi algas? Ega teil endil ju kellelgi lastekodu kogemust ei olnud?
Ei olnud. Meil oli diakoonia algkursus EELK Diakooniakeskuse juures selleks ajaks läbitud. Eks sealt omandatu õpetas nägema neid ühiskonna valupunkte lai-emalt. Samas hakkas Eestis olema rohkem juttu tänavalastest ja perevägivalla ohv-ritest. Naisi, kellega koos koolituse läbi tegime, oli 5 või 6. Praeguseks on mõned juba ära jäänud, mõned juurde tulnud, aga põhikaader on olnud algusest peale sama. Aga mis on veel positiivne – suurem osa töötajatest on meditsiiniharidusega.

Kui te uksed avasite, kas oli ka kohe neid, kellel seda teenust vaja oli?
Ma mäletan, et 1998.a 4. augustit, mil maja avasime. Olin ise valves ja kohe esimesel päeval tuli üks ema 2-aastase lapsega. Ta pidi minema haiglasse sünnitama oma teist last ning tal polnud pisipõnni kuhugi jätta. Nii et lasteturvakodu esimene asukas oli siin rõõmsa sündmuse pärast.

Küllap hakkasid üsna pea tulema ka lapsed, kes toodi põhjusel, et ema-isa olid lihtsalt „ära kadunud“? Miks lapsed turvakodusse tulevad või tuuakse?
Selliseid juhuseid on olnud päris palju, kui naabrid on meile külmast ja näljast leitud lapsi toonud või on politseisse teatatud, et mõni ema on laste juurest pikaks ajaks ära kadunud. Siis toob nad siia politsei.
Oluline põhjus on emade alkoholiprobleemid... Ema satub joomatsüklisse ja lapsed jäävad üksi. Reeglina sellistes peredes isa polegi, või kui on, siis on mõlemad alkohholilembesed. Ja osad meile sattunud emadest ei tule eluga toime seetõttu, et nad on kerge vaimse puudega. Aga õnneks on suhteliselt vähe perevägivalla probleeme, kui emad koos lastega vägivaldse mehe eest peitu tuleb.
Eriti viimasel ajal on olnud turvakodust peavarju otsimise põhuseks ka perede või üksikvanemate rahamured - korterist välja tõstmine ja SMS-laenude katteks eluaseme kaotamine.
Meil on olnud ka tulekahju ohvreid ning lapsi, kelle üksikema on ootamatult raskelt haigestunud. Eriti suvisel ajal satuvad meile aegajalt ka lihtsalt uitama läinud lapsed, keda politsei on kuskilt kinni pidanud.

Kuigi teil on lasteturvakodu, siis täiskasvanuid teil ju ikka leidub – turvakodu on kujunenud pigem emade-laste turvakoduks?
Meil on igal aastal olnud mõni ema lastega. Mõni on jäänud isegi peaaegu aastaks. Vahel on neil õnnestunud saada korter sotsiaalmajja, aga kõik sinna minna ei taha. Kuu tagasi lahkus üks 4 lapsega pere – said 3-toalise korteri, kuid on juba kuulda, et neil on taas raskusi.
Ma tean, et teie majas on teinekord leidnud mõnda aega peavarju noored, kes on lastekodu east välja kasvanud, peaksid alustama iseseisvat elu, aga see päris hästi ei õnnestu. Palju taolisi noori on olnud?
Üks niisugune tütarlaps tuli juba eelmisest turvakodust meile üle. Kokku on neid olnud 5 – kolm noormeest ja kaks neidu. Üks noormeestest tuli ära lastekodust, kus tal olid mingid väikesed pahandused. Käis meilt Vana-Võidu kutsekooli, õppis elekt-rikuks ja lõpetas kooli ilusti ära. Kahjuks ma ei tea, mis temast edasi on saanud.
Üks noormees, kes meilt läks, muretses endale korteri, leidis elukaaslase ja neil sündis laps. Sel suvel olid nad korra koos kogu perega meil tagasi, oli tekkinud korteriga probleeme. Aga praeguseks on ta taas elamispinna leidnud. Nii et oskas abi otsima tulla kohast, kust ta seda juba korra saanud oli.
Sellised kohtumised on ilmselt toredad.

Kui palju teie majast aastas inimesi läbi käib?
Tavaliselt 30 – 35, mõnel aastal veidi rohkem. Mitmed lapsed on muidugi sattunud siia aasta jooksul ka korduvalt. Mulle meenub üks vendade paar, kes sattusid siia esmakordselt siis, kui üks neist oli kolmene, teine viiene. Linnas oli mingi suurem üritus ja nad olid pudeleid korjates politsei tähelepanu köitnud. Eks nad toodi siis mustade ja määrdunutena meile. Nüüd on nad suured poisid, üks teeb sporti, neist on tublid mehed saanud.

Kas Sa oskad ka öelda, palju kogu aja vältel on rahvast läbi käinud?
200 - 300 vahele. Valdavalt on nad Viljandi linna elanikud, aga on olnud ka ümbritsevatest valdadest. Algaastatel oli valdadest tulnud abivajajaid rohkem, praegu aga peamiselt linna elanikud.
Kuidas te kõigi nende lastega hakkama saate? Sellele, et nad on nälginud või mustad, leiab ilmselt kõige kergemini abi. Aga laste ja teinekord ka nende emadega, kellel võivad olla nii erinevad probleemid, tuleb ka suhelda. Kuidas te kontakti leiate?
Kontakti saamine on vahel üsna keeruline. Lastega saab pareminigi jutule, kui emadega.
Vahel olen mõnelt emalt ka küsinud, kas ta kodus üldse ei korista ega pese nõusid, lapse peale ainult karjub jne. Siis kas solvutakse või ei tehta lihtsalt välja ja elu läheb ikka samamoodi edasi.
Aga vanemate oskamatus laste kasvamise ja arenemise eest hoolitsemisel on suurt muret tekitav. Ilmselt on siin vahel tegemist juba mitmendat põlve süvenenud hoolimatusega oma pereliikmete suhtes. Emaks ja isaks olemine vajab suurt oskust lastega arvestamisel, aga seda pole ju väga mitmele põlvkonnale õpetatudki.

On ka neid, kes ei aktsepteeri selle maja reegleid?
On ikka. Me peame kõik ära kannatama, mis meile öeldakse. Kui ikka on harjutud kõike valimatult välja ütlema, siis ütleb meile ka. Mõni nelja-aastane ropendab juba nagu vana voorimees, mõni täiskasvanu ei oska viisakalt teretadagi. Aga eks reeglitest kinnipidamine on ju ka õpitav. Kui siit ära lähevad, siis on juba palju tsiviliseerunumad. Paljude laste jaoks on siin viibitud aeg ehk lõppkokkuvõttes esimene ilus lapsepõlvemälestus üldse.
Tegelikult vajaks diakooniamaja hädasti remonti. Kütte- ja hoolduskulud on suured. Kuidas toimub finantseerimine ja kui suur on linna toetus?
Linn maksab töötajate töötasu ja poole jooksvatest hoolduskuludest - vesi, küte, elekter, prügivedu jmt, mis sinna juurde käib. Kui meile on majutatud abi vajav laps ilma emata, siis tema toidukulud ja muud esmavajalikud kulud katab omavalitsus. Siin elavad emad aga toidavad ise oma lapsi, kui neis see võimalus vähegi on.
Aga maja küttesüsteem on tõesti väga amortiseerunud ja koguduse kulutused maja kütmisele ka väga suured. Nii ongi selle aasta jaoks linnalt saadud rahad juba otsas ning peame elama vaid annetuste toel aasta lõpuni. Aga ükski laps siin nälga ega külma ei jää. Küll me ühiselt hakkama saame.

Aga mis hoiab koos neid naisi, kellega üle kümne aasta tagasi alustasite ning, nagu ütlesid, kellest enamus veel tegutseb? Kuigi pensionilisa on ka tore saada, aga vaevalt see peamine on?
See on nii vahva sõpruskond ja maja on kõigi meelest nii hea auraga, et me tahame siin käia. Koos minuga on siin 9 inimest, kelle vahel osalise koormusega töötades jagame 4,5 töökohta. Need, kes aastate vältel lisandunud, on samuti saanud nagu peretuttavateks.
Ma ei tea, kas see kõigi puhul nii on, aga eks ole ikka tahtmine natuke aidata. Ja missioonitunne. Raha pärast seda tööd ju ei tee. Inimesed on meil käinud teinekord tööd otsimas ning palga suurust kuuldes öelnud, et selle raha eest nad seda tööd küll tegema ei hakka.

On sinu töös ette tulnud ka juhuseid, mis Sulle eriti meelde on jäänud ja aastate pärastki meenuvad?
Mul on kurb nende laste pärast, kes ikkagi peavad meie juurest lastekodusse minema, kuigi oleme püüdnud abi pakkuda ja järje peale aidata. Ka lastekodule leitud alternatiivsed lahendused pole alati ennast õigustanud – lapsed on ikkagi sattunud meile tagasi ja nendest on tõepoolest väga kahju.

Kas kunagised abivajanud tulevad ka vahel tagasi, kasvõi lihtsalt juttu rääkima?
Praegugi elab Viljandis üks noor isa, kes tuli koos lapsega meile. Elab nüüd sotsiaalmajas, aga käib ka meil sageli. Ta on abivalmis ja lahtiste kätega, aitab sageli midagi korrastada või parandada. Ta oli saanud meie varudest oma lapsele kunagi voodi, tõi hiljaaegu selle tagasi – neile, kes võiks seda omakorda nüüd vajada. Ta saab oma 4-aastase lapsega nüüd iseseisvalt ilusti hakkama. Nii et on neid, keda aitad rõõmuga, sest nad saavad edaspidi jalule.

Praegu on rasked ajad: linn hoiab kokku, kogudusel pole raha kunagi üle. Kas tasub seda turvakodu ikka pidada?
Kes teab! Elu läheb inimestel järjest raskemaks. Kardan, et korteritest väljatõstmisi võib hakata rohkem olema. Ja kuhu nad siis lähevad? Linnal ju vaba pinda pole! Meie turvakodu on planeeritud 8-kohalisena. Aga reservis on ka paar vaba tuba. Kui toad kõik täis panna, saaksime 15 inimest ka ära majutada. Aga juhuseid, et tõepoolest kõik 8 turvakodu kohta on hõivatud, on küll ette tulnud.
Aga abi vajavate laste pealt praegu raha kokku hoida – nii lühinägelikud ei tohiks poliitikud olla!

Mida teete lasteturvakodus Jõulupühade ajal?
Korraldame aasta jooksul meil olnud lastele jõulupuu 22.detsembril ja pärast seda kutsume need lapsed ja pered kirikusse Dave Bentoni kontserdile. Turva- kodus praegu viibivad lapsed käivad ka teatris jõuluetendust vaatamas. Ja kui päris Jõuluõhtul keegi lastest turvakodu vajab, siis on jõuluvana sellega ka arvestanud. Oleme ju ikkagi neile KODU – olgugi, et ajutiselt.