... neil polnud ruumi majas

Jõuluevangeelium ei räägi mitte pühaduse tundest, mitte lumest mis sajab vaikselt, mitte rahust kus inimesed on oma kodudes vaikuses. Siin räägitakse hoopis vastu-pidistest asjadest. Raskest ajast, poliitilisest ebakindlusest, rahutusest.
Keegi ei rõõmustanud keiser Augustuse uuest käsust kirjutada üles kogu riigi rahvas. Riik oli suur ja võimas Rooma impeerium, mis pidi igavene olema. Rahvaid ja rahvuseid oli palju. Nii lõunas kõrvetava päikese alla kui põhjas, hangede keskel. Üleskirjutamine kuulutati välja sellepärast, et riik vajas raha. Sõjad neelasid kõik mis sisse tuli. Inimesed olid õnnetud – jälle mingi uus maksukoorem! Kuidas elame üle? Mida võtame ette?
Kõigest maisest kitsikusest hoolimata juhtus midagi mis pani imestama. Laps sündis väikeses linnas keset ööd, linnas mis ei olnud eksklusiivne ja tuntud, linnas mis lihtsalt oli olemas. Too linn ei olnud tähtis, aga sai tähtsaks. Kes oskas ette aimata et sellest väikelinnast jätkub juttu veel aastatuhandeid hiljem.
Polnud ruumi. Ei olnud kuhu minna. Noored inimesed ahastuses. Ega ometigi lapse sünnikoht ei saa olla tänaval, keset inimmassi, kus eeslid kisendasid, inimesed hõikusid ja ost-müük muudkui jätkus, nagu kommerts ikka on jätkunud läbi inimkonna ajaloo – küsimata ajast ja kohast.
Ja kõigest hoolimata sündis laps. Üllatav oli kuulda inglilaulu, täht süttis ja öövaikuses oli tunda midagi hoopis uut.
Käes on Jõulupühade aeg. Kodud on ehetega kaunistatud, postkaardid saadetud ja ettevalmistusi tehtud. Kas see oligi kõik? Kingid, ehted, toit? Jäi ehk midagi ära? Jäi ehk keegi ära?
Jõulud on püha aeg, sest tollal räägitakse jõululapsest. Jeesusest, kes tuli siia maailma abitu lapsena, aga ometi patuseid päästma ning maha rõhutuid koormast vabastama. Tooma sõnumit armastusest, mis oli nii suur, et Sõna sai lihaks. Jumal tuli inimeste juurde väikse abitu lapsena. Paljud peavad pühi tänavu ebakindluses ja ahastuses. Jutt on kogu aeg masendav – peab vähendama kulusid, peab üle elama. Paljud on mures oma tuleviku pärast. Kas pean vastu? Kas jätkub tervist?
Jõulude Issand tuleb meie juurde ka sellel aastal. Ta julgustab meid: „Jumala abiga oleme ikka siiamaani hakkama saanud. Paluge, siis teile antakse!“ Paluge, et Jumala tahtmine sünniks, mitte ainult taevas, aga ka maa peal. Meie enda elus. Mitte ainult pühadeaegses elus, vaid ka argipäevas. Et rahu ja turvalisus tuleks konkreetselt meie juurde, et ebakindlus meist kaoks ja saaksime tunda Jeesuse sõnu: “… vaata, ma olen koos teiega maailma ajastu otsani“ Palugem, et meil jätkuks kannatlikkust ja lootust olla üksteise ligi ning kanda ühiselt selle aja koormaid. Meie soovime ja palume jõulu-rahu. Seesmist rahu, sest väljas rahutus kestab üha.
Öö oli vaikne ja karjased imestasid ümber lõkke. Mis see kõik peaks tähendama? Nad jäid mõtteisse. Nii jääme ka meie selle aasta Jõulupühal. Me saame imestada Ju-mala headuse ja helduse üle. Tuleviku üle, mis ta meile pakub. Armastuse üle, mis end on meie südameis liigutanud.
Üks väike küünal peletab pimeduse ära. Suure pimeduse.
Vaata valgust! Vaata Jeesust! Vaata rahu!

Nüüd tule jälle rändaja, Petlemma tähte otsi!
Võid leida armu, eksija, uut lootust hingetroosti.
Kes tulid enne, leidsid tee ja igavese elu, tõe.
Arm, ilmu nüüd ka meile!

Viljandi Pauluse koguduse perele jõulurahu ja rohket Jumala õnnistust soovides
Morten Andersson
Ahvenamaa praost