Jõulud Diakooniamajas

Tänavu sügisel on palju olnud juttu meie koguduse Diakooniamajas asuva lasteturvakodu käekäigust. Paljud koguduseliikmed on lahkelt annetanud selle olulise töövaldkonna heaks ning oma hea osa on abi vajavate laste toetuseks andnud ka sõpruskogudused Tuusulast, Lempääläst ja Bramschest. Taolisest ilusast hoolekandetööst koguduses on aga põhjust meil kõigil rohkem informatsiooni omada, et tunda oma kodukogudusse kuulumise kaudu sidet abiga, mida kristliku armastuse käegakatsutavaks tegemine pakub hätta sattunud lastele.

Küsitles Külli Salumäe, vastas Mari Sild, OÜ Arama hambaravikabineti med õde, EELK Viljandi Pauluse koguduse Diakooniamaja juhataja

Ehk oleks paras aeg meenutada, kuidas siin lasteturvakodu kunagi tegema hakati ja kuidas sai Diakooniamaja üldse alguse?

Diakooniarühm moodustati 1991, kui meie seltskond kokku sai. Hakkasime tööle vanade inimestega.
Kõigepealt hakkasime Vaksali 10 asuvas majas piiblitunde pidama ja siis eakate koguduseliikmetele sünnipäevi pühitsema. See kujunes populaarseks. Töö eakatega on senini säilinud: saadame neile sünni-päevakaarte. Koos käime korra kvartalis. Kes on käima hakanud, on meile väga tänulikud selle eest.
Kui tagastati kirikule vana köstrimaja, sündis mõte, et sinna võiks tekitada midagi kasulikku. Ei teagi, kas see oli õpetaja ettepanek sotsiaalameti juhatajale või vastupidi. Ühistööna see lasteturvakodu tekkis. Viljandi linnal oli turvakodu enne olemas erakliinikus, aga need tingimused ei vastanud ootustele – ühine koridor patsi-entidega, kes käisid arsti juures. Praegune asupaik on ideaalne – eraldatud suurtest teedest, rahulik ümbrus ja omaette maja.
Te olete naistega tõepoolest väga usinasti ka maja ümbruse korda teinud – ükskõik, millal sealt läbi jalutada, kui vähegi midagi õitseda saab, siis seal ka õitseb. Arvan, et lastel, kes sinna satuvad, on väljas koht, kus mängida kartmata. Kuidas see kõik ikkagi algas? Ega teil endil ju kellelgi lastekodu kogemust ei olnud?
Ei olnud. Meil oli diakoonia algkursus EELK Diakooniakeskuse juures selleks ajaks läbitud. Eks sealt omandatu õpetas nägema neid ühiskonna valupunkte lai-emalt. Samas hakkas Eestis olema rohkem juttu tänavalastest ja perevägivalla ohv-ritest. Naisi, kellega koos koolituse läbi tegime, oli 5 või 6. Praeguseks on mõned juba ära jäänud, mõned juurde tulnud, aga põhikaader on olnud algusest peale sama. Aga mis on veel positiivne – suurem osa töötajatest on meditsiiniharidusega.

Kui te uksed avasite, kas oli ka kohe neid, kellel seda teenust vaja oli?
Ma mäletan, et 1998.a 4. augustit, mil maja avasime. Olin ise valves ja kohe esimesel päeval tuli üks ema 2-aastase lapsega. Ta pidi minema haiglasse sünnitama oma teist last ning tal polnud pisipõnni kuhugi jätta. Nii et lasteturvakodu esimene asukas oli siin rõõmsa sündmuse pärast.

Küllap hakkasid üsna pea tulema ka lapsed, kes toodi põhjusel, et ema-isa olid lihtsalt „ära kadunud“? Miks lapsed turvakodusse tulevad või tuuakse?
Selliseid juhuseid on olnud päris palju, kui naabrid on meile külmast ja näljast leitud lapsi toonud või on politseisse teatatud, et mõni ema on laste juurest pikaks ajaks ära kadunud. Siis toob nad siia politsei.
Oluline põhjus on emade alkoholiprobleemid... Ema satub joomatsüklisse ja lapsed jäävad üksi. Reeglina sellistes peredes isa polegi, või kui on, siis on mõlemad alkohholilembesed. Ja osad meile sattunud emadest ei tule eluga toime seetõttu, et nad on kerge vaimse puudega. Aga õnneks on suhteliselt vähe perevägivalla probleeme, kui emad koos lastega vägivaldse mehe eest peitu tuleb.
Eriti viimasel ajal on olnud turvakodust peavarju otsimise põhuseks ka perede või üksikvanemate rahamured - korterist välja tõstmine ja SMS-laenude katteks eluaseme kaotamine.
Meil on olnud ka tulekahju ohvreid ning lapsi, kelle üksikema on ootamatult raskelt haigestunud. Eriti suvisel ajal satuvad meile aegajalt ka lihtsalt uitama läinud lapsed, keda politsei on kuskilt kinni pidanud.

Kuigi teil on lasteturvakodu, siis täiskasvanuid teil ju ikka leidub – turvakodu on kujunenud pigem emade-laste turvakoduks?
Meil on igal aastal olnud mõni ema lastega. Mõni on jäänud isegi peaaegu aastaks. Vahel on neil õnnestunud saada korter sotsiaalmajja, aga kõik sinna minna ei taha. Kuu tagasi lahkus üks 4 lapsega pere – said 3-toalise korteri, kuid on juba kuulda, et neil on taas raskusi.
Ma tean, et teie majas on teinekord leidnud mõnda aega peavarju noored, kes on lastekodu east välja kasvanud, peaksid alustama iseseisvat elu, aga see päris hästi ei õnnestu. Palju taolisi noori on olnud?
Üks niisugune tütarlaps tuli juba eelmisest turvakodust meile üle. Kokku on neid olnud 5 – kolm noormeest ja kaks neidu. Üks noormeestest tuli ära lastekodust, kus tal olid mingid väikesed pahandused. Käis meilt Vana-Võidu kutsekooli, õppis elekt-rikuks ja lõpetas kooli ilusti ära. Kahjuks ma ei tea, mis temast edasi on saanud.
Üks noormees, kes meilt läks, muretses endale korteri, leidis elukaaslase ja neil sündis laps. Sel suvel olid nad korra koos kogu perega meil tagasi, oli tekkinud korteriga probleeme. Aga praeguseks on ta taas elamispinna leidnud. Nii et oskas abi otsima tulla kohast, kust ta seda juba korra saanud oli.
Sellised kohtumised on ilmselt toredad.

Kui palju teie majast aastas inimesi läbi käib?
Tavaliselt 30 – 35, mõnel aastal veidi rohkem. Mitmed lapsed on muidugi sattunud siia aasta jooksul ka korduvalt. Mulle meenub üks vendade paar, kes sattusid siia esmakordselt siis, kui üks neist oli kolmene, teine viiene. Linnas oli mingi suurem üritus ja nad olid pudeleid korjates politsei tähelepanu köitnud. Eks nad toodi siis mustade ja määrdunutena meile. Nüüd on nad suured poisid, üks teeb sporti, neist on tublid mehed saanud.

Kas Sa oskad ka öelda, palju kogu aja vältel on rahvast läbi käinud?
200 - 300 vahele. Valdavalt on nad Viljandi linna elanikud, aga on olnud ka ümbritsevatest valdadest. Algaastatel oli valdadest tulnud abivajajaid rohkem, praegu aga peamiselt linna elanikud.
Kuidas te kõigi nende lastega hakkama saate? Sellele, et nad on nälginud või mustad, leiab ilmselt kõige kergemini abi. Aga laste ja teinekord ka nende emadega, kellel võivad olla nii erinevad probleemid, tuleb ka suhelda. Kuidas te kontakti leiate?
Kontakti saamine on vahel üsna keeruline. Lastega saab pareminigi jutule, kui emadega.
Vahel olen mõnelt emalt ka küsinud, kas ta kodus üldse ei korista ega pese nõusid, lapse peale ainult karjub jne. Siis kas solvutakse või ei tehta lihtsalt välja ja elu läheb ikka samamoodi edasi.
Aga vanemate oskamatus laste kasvamise ja arenemise eest hoolitsemisel on suurt muret tekitav. Ilmselt on siin vahel tegemist juba mitmendat põlve süvenenud hoolimatusega oma pereliikmete suhtes. Emaks ja isaks olemine vajab suurt oskust lastega arvestamisel, aga seda pole ju väga mitmele põlvkonnale õpetatudki.

On ka neid, kes ei aktsepteeri selle maja reegleid?
On ikka. Me peame kõik ära kannatama, mis meile öeldakse. Kui ikka on harjutud kõike valimatult välja ütlema, siis ütleb meile ka. Mõni nelja-aastane ropendab juba nagu vana voorimees, mõni täiskasvanu ei oska viisakalt teretadagi. Aga eks reeglitest kinnipidamine on ju ka õpitav. Kui siit ära lähevad, siis on juba palju tsiviliseerunumad. Paljude laste jaoks on siin viibitud aeg ehk lõppkokkuvõttes esimene ilus lapsepõlvemälestus üldse.
Tegelikult vajaks diakooniamaja hädasti remonti. Kütte- ja hoolduskulud on suured. Kuidas toimub finantseerimine ja kui suur on linna toetus?
Linn maksab töötajate töötasu ja poole jooksvatest hoolduskuludest - vesi, küte, elekter, prügivedu jmt, mis sinna juurde käib. Kui meile on majutatud abi vajav laps ilma emata, siis tema toidukulud ja muud esmavajalikud kulud katab omavalitsus. Siin elavad emad aga toidavad ise oma lapsi, kui neis see võimalus vähegi on.
Aga maja küttesüsteem on tõesti väga amortiseerunud ja koguduse kulutused maja kütmisele ka väga suured. Nii ongi selle aasta jaoks linnalt saadud rahad juba otsas ning peame elama vaid annetuste toel aasta lõpuni. Aga ükski laps siin nälga ega külma ei jää. Küll me ühiselt hakkama saame.

Aga mis hoiab koos neid naisi, kellega üle kümne aasta tagasi alustasite ning, nagu ütlesid, kellest enamus veel tegutseb? Kuigi pensionilisa on ka tore saada, aga vaevalt see peamine on?
See on nii vahva sõpruskond ja maja on kõigi meelest nii hea auraga, et me tahame siin käia. Koos minuga on siin 9 inimest, kelle vahel osalise koormusega töötades jagame 4,5 töökohta. Need, kes aastate vältel lisandunud, on samuti saanud nagu peretuttavateks.
Ma ei tea, kas see kõigi puhul nii on, aga eks ole ikka tahtmine natuke aidata. Ja missioonitunne. Raha pärast seda tööd ju ei tee. Inimesed on meil käinud teinekord tööd otsimas ning palga suurust kuuldes öelnud, et selle raha eest nad seda tööd küll tegema ei hakka.

On sinu töös ette tulnud ka juhuseid, mis Sulle eriti meelde on jäänud ja aastate pärastki meenuvad?
Mul on kurb nende laste pärast, kes ikkagi peavad meie juurest lastekodusse minema, kuigi oleme püüdnud abi pakkuda ja järje peale aidata. Ka lastekodule leitud alternatiivsed lahendused pole alati ennast õigustanud – lapsed on ikkagi sattunud meile tagasi ja nendest on tõepoolest väga kahju.

Kas kunagised abivajanud tulevad ka vahel tagasi, kasvõi lihtsalt juttu rääkima?
Praegugi elab Viljandis üks noor isa, kes tuli koos lapsega meile. Elab nüüd sotsiaalmajas, aga käib ka meil sageli. Ta on abivalmis ja lahtiste kätega, aitab sageli midagi korrastada või parandada. Ta oli saanud meie varudest oma lapsele kunagi voodi, tõi hiljaaegu selle tagasi – neile, kes võiks seda omakorda nüüd vajada. Ta saab oma 4-aastase lapsega nüüd iseseisvalt ilusti hakkama. Nii et on neid, keda aitad rõõmuga, sest nad saavad edaspidi jalule.

Praegu on rasked ajad: linn hoiab kokku, kogudusel pole raha kunagi üle. Kas tasub seda turvakodu ikka pidada?
Kes teab! Elu läheb inimestel järjest raskemaks. Kardan, et korteritest väljatõstmisi võib hakata rohkem olema. Ja kuhu nad siis lähevad? Linnal ju vaba pinda pole! Meie turvakodu on planeeritud 8-kohalisena. Aga reservis on ka paar vaba tuba. Kui toad kõik täis panna, saaksime 15 inimest ka ära majutada. Aga juhuseid, et tõepoolest kõik 8 turvakodu kohta on hõivatud, on küll ette tulnud.
Aga abi vajavate laste pealt praegu raha kokku hoida – nii lühinägelikud ei tohiks poliitikud olla!

Mida teete lasteturvakodus Jõulupühade ajal?
Korraldame aasta jooksul meil olnud lastele jõulupuu 22.detsembril ja pärast seda kutsume need lapsed ja pered kirikusse Dave Bentoni kontserdile. Turva- kodus praegu viibivad lapsed käivad ka teatris jõuluetendust vaatamas. Ja kui päris Jõuluõhtul keegi lastest turvakodu vajab, siis on jõuluvana sellega ka arvestanud. Oleme ju ikkagi neile KODU – olgugi, et ajutiselt.

Pastoraadi köögis - Mart Salumäe

Seekord sain jõululaua sissejuhatuseks inspiratsiooni novembrikuiselt eakate sünnipäevapeolt meie diakooniamajas. Kohvilauas rääkisin oma parimatest retseptidest ning sain ühelt soliidselt härrasmehelt vastu imehea kõrvitsasupi valmistamise saladuse.
Lapsepõlvest mäletan kõrvitsasuppi küll. Seda keedeti piima ja mannaga ning hilisemas elus olen pigem püüdnud toda kogemust unustada.
Niisiis panin igaks juhuks oma kõige viisakama näo ette, kui härra alustas: „Kõigepealt tuleb võtta 800 g kuni 1 kg kõrvitsat.“ Olin valmis mõistvalt pead noogutama ning jutuajamisse liituma mõne vaga fraasiga kõrvitsa erilisest tähtsusest meie toidulaua rikastamisel. Siis aga teritasin kõrvu, sest selle kõrvitsasupi koostisainete ja valmistamisviisi kirjeldus lõid kujutluspildi lõhnast, mis hakkas tasapisi kõditama mu ninasõõrmeid ning kangesti oleks juba tahtnud seista köögis pliidi ääres pottide-pannidega askeldamas, et kiiremini saaks maitsta seda uut hõrgutist.
Koju läksin kindla veendumusega, et õhtuks külla saabuvale Ahvenamaa praostile Morten Anderssonile serveerin suurima uhkustundega midagi niisugust, mida me kumbki seni maitsnud pole.
Korralik kõrvits oli kodus olemas. Poest tõin juurde veel mõned puuduvad toiduained ning köögis algas mõnus askeldamine. Lapsed tulid parasjagu koolist ning heitsid üle köögiukse kahtlevaid pilke. Seda, et isa pannil vosti praeb või suures potis makarone keedab, olid nad küll näinud. Ka mõne tõsisema supi keetmist ehk „nõidumist liha ja kalaga“ on nad küllalt harilikuks pidama hakanud. Aga seda, et isa keset päeva ja pealtnäha täie mõistuse juures olles, vabatahtlikult kõrvitsaga mässab, nägid nad küll esimest korda. Kõrvitsasalati keetmise ainus kehtiv patent on meie peres olnud ja ka jääb ikka ema päralt.
Noorsugu rahunes, kui tundis pannilt elamisse levivat sibulapraadimise isuäratavat aroomi ning nägid ahjuplaadile küpsema asetatavat fooliumi mässitud küüslauke. See paistis oluliselt rohkem isa söögitegemise moodi. Kui asi jõudis juba pehmekskeedetud kõrvitsate ja muu supi sisse lisatu saumikseriga püreestamiseni, oli neil isegi natuke põnev jälgida, kuidas ühtlasesse massi lisatud sinihallitusjuust supi mõnusalt kreemjaks muutis.
Esimesel katsetusel sai tulemus ootuspäraselt hea. Natuke vürtsikam küll esialgselt plaanitust, sest peenestatud pipra lisamisega juhtus see, mis vahel kipub juhtuma – veidi palju sai. Aga oligi hea kreftine supp ning sööjad oskasid sellest lugu pidada. Olen kõrvitsasuppi ka hiljem valmistanud – sissejuhatuseks peolauale. Eriti hindavad taolist hõrku suppi inimesed, kes peavad hoidma saledat joont või ei hooli liha söömisest.

Vajaminevad toiduained ja kogused 5 liitri supi valmistamiseks on:
800 g – 1 kg kõrvitsat
2 liitrit vett
3 keskmist porgandit.
4 suurt sibulat.
vaksapikkune jupp porrut
3 - 4 küüslauku
100 – 150 g sinihallitusjuustu.
pool kauna tschillipipart või sellele vastav kogus purustatud pipart
4 kanapuljongi kuubikut
loorberilehti

Puhastatud ja tükeldatud sibulad ja porru praetakse pannil kuldpruuniks. Praadimisel kasutatakse taimeõli ning võib lisada natuke sojakastet. See annab sibulale tumedama värvuse ning muudab maitse mahlasemaks. Küünteks lahutamata, koorimata küüslaugud keeratakse ükshaaval fooliumisse ja asetatakse 200-kraadisesse praeahju 15-20 minutiks küpsema. Fooliumpaberi põhja võib asetada iga küüslaugu alla tilga taimeõli. See muudab koore krõbedamaks ning hiljem on küpset küüslauku parem kestast kätte saada.
Puhastatud kõrvits ja õhukesteks liistakuteks lõigatud (koorimisnoaga!) porgandid pannakse pooleks tunniks keema. Vett kulub selleks umbes 2 liitrit. Keetmise ajal lisatakse puljongikuubikud, pipar ja loorber. Loorberilehed tuleb enne püreestamist leemest välja korjata. Kui kõrvits on juba parajalt pudiks keenud, võib tule alt ära keerata ning potti lisada küpsed kestast puhastatud küüslaugud ja pannil pruunistatud sibula-porru. Kogu see segu jäetakse 15 minutiks veel kuumale pliidile hauduma, et maitsed paremini seguneksid. Seejärel võetakse pott pliidilt ja lastakse pisut jahtuda – nii, et enam ei podise. Saumikseriga püreestatakse kogu saadud mass ning lisatakse sinihallitusjuust, mis kuumas leemes pisut sulada tahab. Vastavalt valmistaja maitsele võib kasutada ka mõnda sulatatud juustu. Kogu püree mikserdatakse veelkord läbi, nii muutub see värvuselt ja maitselt kreemjamaks.
Serveeritakse soojalt, aga mitte tuliselt. Kõrvale sobivad kuklid ürdivõiga, muna-võiga või määrdejuustuga. Edukalt võib serveerida ka lihtsalt röstitud sepikuga.
Hea maitsev söömaaeg, mis ei vaeva magu ega aja südant rasva.

Kas jõululaual peab tingimata olema hapukapsas ja seapraad? Aegajalt võib ju sellist nuumamist endale natuke lubada, kuid on teisigi häid asju.

Üks põline jõulutoit on olnud kaalikavorm. Ilmselt ulatuvad selle retsepti saladused aega, mil Eestimaal kartulikasvatust veel ei tuntud – seega Põhjasõja-eelsesse perioodi, kui pea-mine toiduks kasutatav juurvili oli naeris. Paraku saab seda maiuspala väga harva maitsta. Praegusel aastaajal on saada mahlast, puitunud kiududeta kaalikat, mis asendab naerist päris edukalt.

Tegelikult algab selle roa valmistamine juba päev enne jõule, nagu väärikate pühaderoogade puhul kohane. Esmalt on vaja hoolitseda leivataigna eest.
Eelmisel õhtul võta 1 spl (lauapalli suurune kuulike) leivajuuretist ja sega see keraamilises kausis või puidust anumas 1 klaasi sooja (mitte kuuma!) veega. Lisa veidi rukkijahu, nii et tekiks paksu hapukoore taoline mass. Kata nõu toidukilega ja jäta juuretisemass hommikuni sooja ruumi seisma.
Hommikul sega juurde:
1 spl suhkrut
1 tl (mere)soola
1 spl rukkilinnaseid (triiki täis spl)
1 spl. nisujahu (triiki täis spl)
rukkijahu koguses, et tekib voolitav mass
Kergelt (seestpoolt!) võiga määritud ahjupott täida kaalikakuubikute ning läbikasvanud liha kuubikute seguga. Parema maitse saamiseks on kasulik osa lihakuubikuid lõigata soolalihast. Siis pole vaja rohkem soola selle roa sisse pannagi. Kaalika ja liha vahekord võiks olla 3 osa kaalikat ja 1 osa liha.
Nüüd tee käed külma veega märjaks (rukkijahutainas on väga kleepuv ning kuivade kätega leivataigna kallal nätserdamine sarnaneb olukorrale, kus habemik püüab lõhki läinud nätsumulli jäänuseid oma näolt eemaldada!) ja silu paraja suurusega pannkook, millega kata ahjuvorm nagu kaanega. Taignakihi paksus peaks olema 10 – 15 mm. Kogu see meistriteos aseta kuuma ahju. Alguses peaks ahju temperatuur olema vähemalt 250 – 300 kraadi C. Kui vormiroog on juba ahjuga harjunud (peale esimest 5 – 7 min) ning leivakooruke pealt natuke krõbedaks tõmmanud, tuleb temperatuuri langetada 180 kraadini. Siis võib lasta kaalikal rahus tunnijagu haududa.
Lauale sobib asetada kaalikavormi juurde ka auravad verivorstid ning kindlasti mõni maitsev salat. Need hiinakapsad ja jää-salatid võivad koos soojamaa viljadega jääda mõneks teiseks korraks. Jõuluõhtu lauale passib eriliselt just kodumaises mullas valminu. Kui detsembrikuisest metsast igal aastal kukeseeni ei leia, võib rahulduda sügisel purki pandu- ja keldrisse varutuga.

Järgnevalt üks meie peres armastatud salatitest:
mahe punapeedi ja õuna salat.
Alati ei pea peet koos küüslauguga esinema ja ainsaks alternatiiviks enne sööja osaks langemist ei pea ka viilutatult äädikas ligunemine olema. On teisigi suupäraseks saamise viise.
Keeda punapeedid, aga mitte liiga pehmeks, lase jahtuda ja koori. Riivi jämeda riiviga.
Koori hapukad, hõrgu maitsega õunad, eemalda südamikud-seemned ja riivi sama riiviga. Peedi ja õuna vahekord võiks olla 2 osa peeti ja üks osa õuna. Vastasel juhul oleks juba tegemist õunasalatiga, millel natuke peeti hulgas.
Sega vahekorras 2 osa(spl) sidrunimahla, 2 osa vett ja 1 osa mett kastmeks, vala see salatile ja sega.
Väga hästi sobivad täienduseks külmutatud pohlad, kui neid juhtub olema! Sobivad kõige paremini salatisse segamiseks ilma sulatamata – siis jäävad terveks!
Parema maitse saavutamiseks on soovitav salatil lasta külmkapis mõni tund seista.

Jõululaua lõpetuseks sobib ju natuke magusat ka. Siingi on hea kasutada vanu äraproovitud viise perele meelehea valmistamiseks. Põhjamaine viis kokale põhjendatud ja südamest tulevat kiitust jagada on söögilauas andunud vaikuses söömine. Järgnevat magustoitu on meie peres eranditult hardunud vaikuses söödud. Vahel katkestavad vaikust mõne sööja suust eriti tunnustavalt kostvad üminad, mis muide on ka täiesti aktseptaabel viis koka kiitmiseks.

Kohev kohupiimakreem antoonovkatega valmib kiiresti ka koba koka kätes. Selleks kulub:
½ l vahukoort,
½ l kohupiimakreemi – sobib nii maitsestatud kui maitsestamata kreem (või pasta),
2 suurt antoonovka õuna
suhkrut ja vaniljesuhkrut.
Vahusta koor suhkrutega, vajadusel vurista kohevamaks ja maitsesta ka kohupiimakreem või pasta.
Kui see on tehtud, alles siis toimeta õuntega. Koori, eemalda südamik-seemned, riivi peene riiviga ja sega koheselt kreemi sisse – muidu tõmbab õun pruuniks ja rikub magustoidu värvi.
Soovi korral võib lisada ka paki vahukooretugevdajat – kreem seisab paremini.
Hoida serveerimiseni külmkapis, aga kõige parem on muidugi kohe lauale anda!
Kaunistamiseks võib kasutada kõikvõimalikke hapukaid marju, mis on õnnestunud jõuludeni sügavkülmas alles hoida.

Loodetavasti pakkus pastoraadi köök selle aasta jõululauaks mõne hea vihje.

PS!
Jõululauas katke üks vaba koht juurde – jõululapsele ja neile, keda me ei näe, aga kes ometi on alati koos meiega. Ning söögipalvet ei saa ju ometi tol õhtul unustada!

Kuidas võid sa leiba võtta, mis sul tuleb Isa käest,
kui sa mitte ka ei tõtta teda tänama see´ eest?
Ei sa leiba ise saa. Taevaisa and on ta.
Nii ei pea sa unustama rooga võttes tänu anda.


Jõuluõhtul Teile kõigile mõeldes
Teie õpetaja.

Detsember - jõulukuu 2009 Viljandi Pauluse kirikus

P 06.12 kl 11.00 Leeripüha jumalateenistus
2. advendipühapäev

K 09.12 kl 12.00 Keskpäevapalvus

N 10.12 kl 19.00 Siiri Sisaski kontsert

R 11.12 kl 19.00 Maarja-Liis Ilusa ja Koit Toome
kontsert

P 13.12 kl 11.00 Jumalateenistus
3. advendipühapäev

T 15.12 kl 19.00 Kontsert JÕULUPUUDUTUS

K 16.12 kl 12.00 Keskpäevapalvus

kl 18.00 Viljandi kitarriringi kontsert

L 19.12 kl 19.00 Anne Veski ja Revalia kammermeeskoor

P 20.12 kl 11.00 Jumalateenistus armulauaga
4. advendipühapäev

P 20.12 kl 19.00 Hanna-Liina Võsa ja Maria Listra
kontsert

E 21.12 kl 19.00 Rein Rannap ja Riho Sibul

T 22.12 kl 19.00 Dave Bentoni kontsert

K 23.12 kl 10.00 Paalalinna gümnaasiumi jõulukirik

N 24.12 kl 16.00 Püha Jõuluõhtu jumalateenistus
kl 19.00 Püha Jõuluõhtu jumalateenistus

R 25.12 kl 12.00 1. Jõulupüha oikumeeniline jumalateenistus

L 26.12 kl 12.00 2. Jõulupüha palvus

L 26.12 kl 14.00 Arsise käsikellade ansambli kontsert

P 27.12 kl 11.00 Jumalateenistus armulauaga
Johannesepäev

N 31.12 kl 16.00 Vana-aasta õhtu jumalateenistus

... neil polnud ruumi majas

Jõuluevangeelium ei räägi mitte pühaduse tundest, mitte lumest mis sajab vaikselt, mitte rahust kus inimesed on oma kodudes vaikuses. Siin räägitakse hoopis vastu-pidistest asjadest. Raskest ajast, poliitilisest ebakindlusest, rahutusest.
Keegi ei rõõmustanud keiser Augustuse uuest käsust kirjutada üles kogu riigi rahvas. Riik oli suur ja võimas Rooma impeerium, mis pidi igavene olema. Rahvaid ja rahvuseid oli palju. Nii lõunas kõrvetava päikese alla kui põhjas, hangede keskel. Üleskirjutamine kuulutati välja sellepärast, et riik vajas raha. Sõjad neelasid kõik mis sisse tuli. Inimesed olid õnnetud – jälle mingi uus maksukoorem! Kuidas elame üle? Mida võtame ette?
Kõigest maisest kitsikusest hoolimata juhtus midagi mis pani imestama. Laps sündis väikeses linnas keset ööd, linnas mis ei olnud eksklusiivne ja tuntud, linnas mis lihtsalt oli olemas. Too linn ei olnud tähtis, aga sai tähtsaks. Kes oskas ette aimata et sellest väikelinnast jätkub juttu veel aastatuhandeid hiljem.
Polnud ruumi. Ei olnud kuhu minna. Noored inimesed ahastuses. Ega ometigi lapse sünnikoht ei saa olla tänaval, keset inimmassi, kus eeslid kisendasid, inimesed hõikusid ja ost-müük muudkui jätkus, nagu kommerts ikka on jätkunud läbi inimkonna ajaloo – küsimata ajast ja kohast.
Ja kõigest hoolimata sündis laps. Üllatav oli kuulda inglilaulu, täht süttis ja öövaikuses oli tunda midagi hoopis uut.
Käes on Jõulupühade aeg. Kodud on ehetega kaunistatud, postkaardid saadetud ja ettevalmistusi tehtud. Kas see oligi kõik? Kingid, ehted, toit? Jäi ehk midagi ära? Jäi ehk keegi ära?
Jõulud on püha aeg, sest tollal räägitakse jõululapsest. Jeesusest, kes tuli siia maailma abitu lapsena, aga ometi patuseid päästma ning maha rõhutuid koormast vabastama. Tooma sõnumit armastusest, mis oli nii suur, et Sõna sai lihaks. Jumal tuli inimeste juurde väikse abitu lapsena. Paljud peavad pühi tänavu ebakindluses ja ahastuses. Jutt on kogu aeg masendav – peab vähendama kulusid, peab üle elama. Paljud on mures oma tuleviku pärast. Kas pean vastu? Kas jätkub tervist?
Jõulude Issand tuleb meie juurde ka sellel aastal. Ta julgustab meid: „Jumala abiga oleme ikka siiamaani hakkama saanud. Paluge, siis teile antakse!“ Paluge, et Jumala tahtmine sünniks, mitte ainult taevas, aga ka maa peal. Meie enda elus. Mitte ainult pühadeaegses elus, vaid ka argipäevas. Et rahu ja turvalisus tuleks konkreetselt meie juurde, et ebakindlus meist kaoks ja saaksime tunda Jeesuse sõnu: “… vaata, ma olen koos teiega maailma ajastu otsani“ Palugem, et meil jätkuks kannatlikkust ja lootust olla üksteise ligi ning kanda ühiselt selle aja koormaid. Meie soovime ja palume jõulu-rahu. Seesmist rahu, sest väljas rahutus kestab üha.
Öö oli vaikne ja karjased imestasid ümber lõkke. Mis see kõik peaks tähendama? Nad jäid mõtteisse. Nii jääme ka meie selle aasta Jõulupühal. Me saame imestada Ju-mala headuse ja helduse üle. Tuleviku üle, mis ta meile pakub. Armastuse üle, mis end on meie südameis liigutanud.
Üks väike küünal peletab pimeduse ära. Suure pimeduse.
Vaata valgust! Vaata Jeesust! Vaata rahu!

Nüüd tule jälle rändaja, Petlemma tähte otsi!
Võid leida armu, eksija, uut lootust hingetroosti.
Kes tulid enne, leidsid tee ja igavese elu, tõe.
Arm, ilmu nüüd ka meile!

Viljandi Pauluse koguduse perele jõulurahu ja rohket Jumala õnnistust soovides
Morten Andersson
Ahvenamaa praost

PAULUSE JÕULUKIRI 2009

Armas lugeja!

Lõppev aasta on olnud paljudele raske. Nii mõnigi meie seast on kaotanud töö ja leivateenistuse, paljude sissetulekud vähe-nesid ning töö säilimine on kahtlane. Kuna kogudus elab annetustest, mida tema liikmed ja toetajad jaksavad kokku koguda, võime tõdeda, et kirik elab igapäevaselt ja praktiliselt kaasa oma liikmete elumure-dele. Tänavuste Jõulupühade ajal on eriti selgelt mõistetavad eluvõitluses kogetud tunded, mis põhjanaabrite hulgas eriliselt armastatud ja meilgi tuntud jõululaulu sõnades kõlab: „Nii vaesele kui rikkale Sa, Jeesus, tule veel, et taevavalgus kõigile võiks paista eluteel.“ (KLPR 13) Koguduse osadus on meile ka nende pühade ajal võimaluseks igapäevase ole-lusvõitluse keskel hingele kosutust leida. Jõulukirikus kogeme ühiselt suuri väärtusi, mis meil alles püsivad hoolimata sellest, et näpud liigagi sageli taskupõhja üles leiavad. Just sellest Jumala armust, mida koguduse keskel meil jagamiseks küllalt jätkub, tahab ka käesolev leht Sulle pühadeks rõõmsat tunnistust tuua. A.D 2009 on olnud õnnistatud aasta Viljandi Pauluse kogudusele. Meie põline pühakoda on olnud avatud 123 korda jumalateenistusteks ja palvusteks. Kiriku-kontserte on toimunud 32 korda. Ristiti 13 last ja 20 täiskasvanut. Peeti kolm leeri-kursust ja konfirmeeriti 28 inimest. Laulatati 8 noorpaari. Maeti 27 lahkunut. Pühapäevakoolis käib kokku kümmekond last. Ka tänavuste leerilaste hulgas on olnud noori, kes esimese kokkupuute kirikuga on saanud juba pühapäevakoolist. Rõõmustav on seegi, et sagedamini on vaimulikku kutsutud eakaid koguduse-liikmeid koju külastama, et neile püha armulauda jagada. See on elav märk peredes tasapisi taastuvast kristlikust järjepidevusest. Meie kiriku hingekirjas on kokku ligi 4000 inimest. Sinna kuuluvad kõik meie kogu-duses ristitud ja leeritatud täisealised ini-mesed ning nende ristitud lapsed. 2009.a. jooksul on tänaseks oma liikmeannetuse tasunud neist ligi 400. Siin on meil sisemist kasvumaad veel olemas. Kogudus elab annetustest. Riik ei toeta kirikuid rahaliselt ega kata koguduse tegevuseks vajalikke kulusid. Võimalused kogudusele täiendavate vahendite saamiseks on aga äärmiselt piiratud. Koguduse jumalateenistuslikku osadust, mille ümber on koondatud palju olulisi kogukonda teenivaid tegevusi, aitavad ülal pidada vaid meie annetused. Seepärast tahangi Viljandi Pauluse Koguduse juhatuse nimel väga tänada kõiki, kes raskele ajale vaatamata on oma annetuse kaudu hoolitsenud kristliku järjepidevuse alalhoidmise eest ning teinud kirikule võimalikuks olla toetajaks ja Jumala armastuse edasikandjaks meie keskel. 2009.a oli ka kogudustes valimisaasta. Võime olla rõõmsad, et meie liikmete hulgas leidub teotahtelisi ja aktiivseid inimesi, kes tahavad ja julgevad ühendada oma teadmised ja jõu kiriku käekäigu parandamise ja arendamise nimel. Hoidkem siis ühiselt neid inimesi oma eestpalvetes, et nad ei väsiks ega tüdiks. Tundkem oma südames rohket rõõmu tänavustest Jõulupühadest. Aidaku usk Issandasse meid ka uue aasta teedel näha valgust, mis annab uut lootust ja väge. Õnnistust soovides Mart Salumäe Koguduse õpetaja

Pühapäevakooli uudised

Pühapäevakoolis on advendiaegsed toimetamised. Tunnid on 06.12.; 13.12.; 20.12., siis jääme jõuluvaheajale ja uuesti kohtume 10.01.2010.